Kui sain teada plaanitavast remasterist Saints Row: The Third, reageerisin samamoodi nagu enamik – mitte kuidagi. Viimastel aastatel on Deep Silver aktiivselt püüdnud taastada frantsiisi asjakohasust, mis oma parimatel päevadel polnud enamat kui "hea GTA kloon". Nii et Saints Row: The Third - mängu, mis nägi isegi 2011. aastal ilmumise ajal keskpärane välja - taasväljaandest ei oodanud ma üldse midagi. Ma kindlasti ei arvanud, et hakkan varsti rääkima tõsiasjast, et Saints Row: The Third Remastered on üks parimaid remastereid, mida ma näinud olen.
Üldiselt võib minu suhet Saints Row sarjaga nimetada "keeruliseks". Ühest küljest tundub, et selles Grand Theft Auto avameelses kloonis pole midagi erilist austust: kõik, mis seda legendaarse frantsiisi taustast eristab, on vähem realistlik toon ja agressiivne infantilism. Samal ajal on Saints Row: The Third endiselt ainus selle frantsiisi esindaja, mida mängisin lõpuni, kui see PS3-le ilmus. Ideaalseks oli seda versiooni raske nimetada: ilmumise ajal polnud see muljetavaldav ja nüüd on seda täiesti valus vaadata. Mis remaster, miks? Ja sellise raha eest?
Ma arvan, et Volition sai sellest kõigest aru. Saints Row: The Third’i peavad paljud fännid mänguliselt sarja üheks parimaks ning sellega seoses otsustati mitte midagi muuta. Aga graafika... sellega tuleb midagi ette võtta. Esimesed treilerid optimismi ei lisanud: isegi sarja fännid väänasid templi lähedal sõrme, reageerides arvestatavale hinnasildile ja umbes 30 kaadrit sekundis "baas" konsoolimudelitel. Tundub, et meil on veel üks (teisest nii ilusast "kriminaalse" frantsiisi portsjonist räägime teises artiklis) laisk remaster, mis vaevalt oma algallikat parandab.
Loe ka: Maneater Review – avatud maailma ja RPG elementidega lõuad
Õnneks on Saints Row: The Third Remastered harv juhus, kus ma olin meeldivalt üllatunud. Sest isegi ilma igasuguste võrdlusteta sain esimestest minutitest aru, et nii mäng ei näinud välja selline. Uued tekstuurid, ümber joonistatud karaktermudelid, moodne valgustus... tundub, et kõik on paremaks läinud. Kadunud on paljudele tolle perioodi mängudele omane värelus ja joonistamisulatus on suurenenud. Saints Row: The Thirdi ilmumine on saanud sellise uuenduse, et mängu saab juba võrrelda Hollywoodi näitlejannaga - te ei saa tema vanust määrata ilma Vikipeediasse reisimata. Kui mulle oleks öeldud, et see on täiesti uus mäng (või, olgem ausad, 2015. aasta mäng), oleksin seda uskunud, ausalt! Kirjastajad ajavad sageli sõna "remake" sõnaga "remaster" segamini ja see tüütab mind alati, kuid sel juhul saaksin segadusest aru.
Aga räägime mängust endast. Tunnistan, ma ei tundnud sarja vastu erilist armastust ja Saints Row: The Third tundus mulle alati kõige "adekvaatsem" alternatiiv GTA-le, mille fänn ma muide ka ei ole. Läbitud, kustutatud ja unustatud – nii see on. Saints Row: The Third sündmused arenevad viis aastat pärast teist osa. Kuulus "Pühakute" gäng on muutunud ülemaailmseks kaubamärgiks ja nüüd pole päevakorras mitte väljapressimine, vaid autobiograafiline film. Kuid võteteks valmistumise käigus puutub jõuk kokku ootamatu uue ohuga – kuritegeliku organisatsiooniga Syndicate, kes on huvitatud Stillwateri tabamisest. See sunnib pühakuid kolima Steelporti, mis pole ikka veel kellegi kontrolli all.
Saints Row: The Third Remasteredi ülesehitus on ülimalt lihtne: leiame oma nutitelefonist uue missiooni, mille järel istume autosse ja läheme sinna, kuhu vaja. No siis toimub peaaegu alati tulistamine ja plahvatused. Suurema osa ajast veedame autos, sõites punktist "A" punkti "B" ausalt öeldes näotu linna tänavatel, mis ei kiidelda Los Santose mitmekesisuse ega keerukusega.
Loe ka: Saints Row IV: ümbervalitud Switch Review – Portable Bacchanalia
Aga ma ei saa öelda, et Saints Row: The Third on halb mäng. Üldse mitte. Ma ei tahtnud remasterit välja lülitada, kuigi alguses see eriti ei huvitanud. Ja asi pole isegi täiustatud graafikas – ainult sellega ei jõua kaugele. Siinkohal võib ära märkida ka suurepärase sissejuhatuse, millest ei puudu ei huumor ega suurejoonelised Hollywoodi stseenid. Abiks on ka mänguviis, mis on jäänud sama kaootiliseks ja kangekaelseks nagu ikka.
Ootasin, et mäng vananeb tänapäevaste analoogide taustal tõsiselt, aga ei – juhtimine on tundlik ja mugav ning plahvatused suurejoonelised. Lihtsalt lahe on relvastada end püssiga ja puhastada terveid tänavaid. Võitleja on rõõmsameelne ja väga visa. Mainida tuleb ka heliriba: kohalik raadio ja üldse helikujundus võib isegi Rockstari teoseid ületada. Lisaks lahedale oma OST-le (mõnikord tahtsin mitte menüüdest lahkuda, vaid lihtsalt istuda ja lahedat technot kuulata) on palju hitte litsentsitud kompositsioone alates Benny Benassi Satisfactionist kuni Bonnie Taylori looga Holding Out For A Hero.
